Kaja

 

Väike sissejuhatus siis siia. Kaalu kadu opidieedi algusest 10 kuu peale on ca 40kg. Ma jaksan ja tahan liigutada. Asjad mis pole nii lilleised tuleks ka ära mainida –  suurus 56 kuus nahk suurus 40 naisterahva seljas on kole. Natuke tõmbab tagasi, aga kui sa ennast kunagi riieteta mugavalt pole tundnud, siis see mis peale kaalukaotust selga jääb enamikel inimestel  pole midagi eksponeerimist väärivat. Ütleme siis nii, et pesumodelliks hakkamise võib unustada 😀 Dumping… on omaette teema. Varem või hiljem sööd miskit ebasobivat ja järgnev on kõike muud kui meeldiv.

Kui arvad, et sobiksin sulle tugiisikuks, siis kirjuta mulle :)

Sissejuhatus

Bariaatrilise kirurga patsiendi elu kulgeb faasides, alustades ideest, et võibolla oleks operatsioon SEE asi mis lõpuks aitab ja lõpetades eluga aastaid hiljem.  Mina olen seal kusagil poolepeal.

Aga kus oli algus? Seda et paks olen sain teada juba lasteaias… Koos pikkusega lisandus järjepidevalt ka laiust. Olin aktiivne maalaps, kes tubaseks raamatukoiks muundus alles siis, kui teiste lastega sammu pidamine lihtsalt liiga rakseks läks. Saja kilo piiri ületasin ilmselt seal kusagil 10 ja 11 eluaasta vahel. Põhikooli lõpetasin 115kg-se eluskaalu juures ja keskkooli lõpuks oli veel 5 kilo juures.  Kuigi teismelisena käisin ka oma kaalu pärast korra arstide vahelt, saadeti sealt sama targalt minema ja öeldi et tulge peale puberteeti tagasi. Kui lõpuks selleni jõudsin olin 24 ja kaalusin 144 kilo. Lõpuks ometi sain diabeediravi Metformiini näol peale ning kaalu kasvu vähemalt pidama ja Reductil-i toel ka alanema, kuid see viimane, tänaseks juba keelatud asjade nimekirjas ravim on konksudega, ja nii olin sunnitud selle võtmise olles kaotanud ligi 30 kilo järgi jätma. Ja kaotatud kilod tulid tagasi. Kuna metformiini edasi võtsin, siis mitte nii kiiresti, kui enne aga siiski… 2010 kevadel hakkasin uuesti oma kaaluga aktiivselt tegelema ja otsisin omale Tallinnas endokrinoloogi. Diabeedikeskusest Leidsin dr. Pasti  ja tema väga toreda toitumisnõustaja Ulvi, kellega koos sai läbi suure vaeva nägemse kaal taas langustrendi suunatud, aga näha oli, et ainult sel teel ma kehakaalu korda ja stabiilseks ei saa… Nii siis asusin nende juurest ühel kenal 2011 aasta detsembrikuu päeval välja näpus saatekiri kirurgi konsultatsioonile.

Läbimõtlemine…

Uuriva indiviidina asusin kohe kõike temaatlist internetis läbi kaevama, et asjast aru saada. Mida tehakse ja milleks tehakse ja mis on prognoos. Hulga infot sain peenemaks.ee foorumist, kus käib koos väga suur seltskond patsiente erinevates faasides, kuid ka erialane kirjandus sai läbi tuustitud.

Sain teada järgmised huvitavad asjad:

  • Operatsioonijärgsete tüsistustena on kõige suuremaks probleemiks lekked ja tromboosid. Viimased on põhilised opijärgse surma põhjustajad.
  • Pikas perpektiivis on mõnede operatsioonitüüpide puhul probleemiks erinevad ainepuudused.
  • Operatsiooni käigus korraldatakse su seedetrakt ümber. Tegu on üsna radikaalse muutusega ja mõju erinevatele inimestele on erinev.
  • Operatsion ei anna sulle 100% garantiid, et nüüd saad peenikeseks. See annab võimaluse, kui arsti juhendeid järgid, saavutada enamat kui siiani ükski teine meetod. Kui juhendeid ei järgi… Operatsioonist ON võimalik ennast “mööda süüa”! Nii et kui sa oma tahtes muutuda kindel ei ole, siis on parem oodata, kuni oled.

Lisaks sellele sain teada, kuidas erinevad operatsiooni tüübid toimivad ja miks üht või teist eelistada. Minu isklik eelistus langes bypassile, sest olen tulemusele orienteeritud inimene ja sellel on 10a perspektiiv kõige parem. Ainepuudusi ei kartnud, sest kunagi ühtegi aneemiat põdenud pole ja uskusin kindlalt, et mu muidu raudne tervis tuleb ka bypassist tuleva lisakoormusega toime. Seega nii psühiaatri kui dr. Miidla vastuvõtule läksin juba väga konkreetse ideega, millega tegu, millised riskid ja mida tahan saavutada ja ka arusaamisega, et see ei pruugi mitte lihtsalt kätte tulla.

 Arstid, uuringud ja ootus…

Nagu öeldud, dr. Miidla kabineti uksest astusin veebruari algul sisse juba suhteliselt teadliku ja konkreetse patsiendina, keda ilmselt veel mõtlema saata polnud mõttet, seega eelnevad kaalusaagad läbi räägitud, massid ja kehamassindeksid kirjas, pisteti mind järjekorda. Hinanguline opiaeg – aprill, mai ja saatekirjad uuringutele. Endoskoopia ja ultraheli. Endoskoopia oli… kole, aga kähku tehtud ja halbade uudisteta.  Aga veel enne kui märtsi lõppu pandud ultrahelisse jõudsin helises telefon ja pakuti operatsiooniaega  7 päeva pärast. Peale tööl inimestega suhtlemist võtsin selle vastu. Järgnes suur ralli, et kõik uuringud, vered ja asjad tehtud saaks. Said. Ja oma 29. sünniäeval alustasin opieelse dieediga, mida aja tõttu sain pidada vaid nädala enne, kui operatsiooni päev peale tuli, kuigi tavaliselt peetakse seda kaks nädalat. 27. märts 2012 lasin õel endast viimased pildid teha ja hommikul haiglasse sõidutada. Hirmu polnud ja tuju oli hea.

Operatsioon ja toibumine…

Operatsioonieelselt vedasin jalga oma opisukad, kenad valged, ja nati peale kümmet veeresin voodiga opisaali suunas, endal irve kõrvuni. Üldanesteesia oli minu jaoks täitsa uus nähtus, seega ei osanud muretseda ega karta ja ei olnud nagu põhjustki. Nii uinumine kui ärkamine läksid kergelt ja poolteist tundi kadusid mutiauku. Ärgates oli kõht auguline ja olemine valus. Õnneks valuvaigistiga PERH-is ei koonerdatud, vaja oli siis tuli kohe uus suts. Nälg, millega haiglasse olin tulnud, oli kadunud. Ärkamistoast veeretati mind tagasi osakonda ja sealsesse intensiivi, kus  ma ennast juba paari tunni pärast kahe jala peale ajasin ja tualetti suundusin. Nati iiveldas aga ei midagi hullu. Oma tassikest vett limpsisin ettevaatlikult  aegajalt ja tukkusin vaheldumisi. Järgmine päev oli juba üsna ok olla, tunnike jalutamist polnud mingi probleem. Anti mahla ja actimeli. Isu ei olnud, aga limpsitud sai. Lõunapaiku kolisin intensiivist tavapalatisse. Iga päevaga läks olemine paremaks ja söögiks anti juba püreelisi asju nagu riisipuder jne. Võhma oli vähe võitu aga haigena ei tundnud end kuskilt otsast. Neli päeva peale oppi lasti mind koju.

 

Mis edasi…

Alguses ei juhtunud nagu midagi. Esimesed kaks nädalat läksid veenormi täislimpsimise tähe all. Ilma selleta läks keel valgeks ja no ei olnud hea olla. Poes oli naljakas käia. Toit ei ahvatlenud kohe üldse mitte. Siiani hämmastab mind see, et suudan käia toidupoes ja tulla välja ilma toitu ostmata, näiteks ainult köögipaberiga. Ja see pole üldse raske. Enne see oli vaat et võimatu. Alguses ei tahtnud kaal kuhugi kaduda. Kere hoidis 10 küünega oma liigsest kinni, aga lõppuks hakkasid tulema ka muutused. Ühel hetkel polnud mul enam riideid mida selga panna. Kõik kapis leiduv oli lootusetult suur. Augustis jagasin kogu oma senise kapisisu laiali ja pöörasin puht hädavajadusest Humana usku. Trenni läksin juba kuu peale operatsiooni, esialgu basseini. Kevadel ostetud suurus 56 trikoo hakkas kõigepealt seljas lotendama ja kui kord ärgedama liigutuse peale juunis kogu rinnaparti välja vupsas sai otustatud, et viimane aeg on väiksem trikko hankida. 48 suurus tankiniga sain käia ainult mõned korrad, sest nendel kippus alumine ots minema ujuma. Järgmine trikoo oli juba 44 suurus ja selle andsin ära suureksjäämise tõttu septembris.  Selle asemele tuli miski suvaline suurus 40 trikoo konsumist. Sellega siis sulistan siiani ja arvatavasti see enam suureks ei jää.

Suurte muutuste aeg oli kusagil suve keskel ja lõpul. Seal kusagil oli hetk kui vaatad peeglisse ja vastu vahib võõras. See oli huvitav ja natuke hirmutav kogemus korraga… Aga see möödus. Kaalu kadudes on selgunud, et ootamatult olen täitsa oma õdede nägu. Varemalt see lihtsalt ei pastnud välja :) Esimest korda elus olen täna ülekaaluline, mitte rasvunud ja saan riideid tavapoest. Ma saan kõndida mööda tänavat ja jääda märkamatuks, tavaliseks inimeseks. Mis siit edasi, ei tea… Vaatame.

 

 Posted by at 14:16